Esimesed kuud esimeses kodus: mis on läinud oodatult, mis mitte?

Esimesed kuud esimeses kodus: mis on läinud oodatult, mis mitte?

Oma päris esimest kodu soetades sukeldub ilmselt suur osa inimesi teadmatusse, suutmata paljusid juhtuma hakkavaid asju (täpselt) ette kujutada. Kirjutasin meie kogemustest sel teemal, avades, kas ja kuidas on plaanid ning ootused-lootused realiseerunud.

Kulud

Kuna me Andrusega oleme pigem sellised inimesed, et planeerime kulud suuremaks, kui need tegelikkuses olema saavad, siis igasugused korteriga seotud kulud osutusid oodatust väiksemaks. Tänasel päeval on muidugi kulude arvutamine koduostja jaoks võimalikult mugavaks ka tehtud. Olemas on laenukalkulaatorid, hindamisteenuste puhul on hinnakiri avalikult üleval ja ka notaritasu saab umbkaudu välja arvutada (näiteks notar.ee lehel). Eks kõikumisi ole ju selliste arvutuste põhjal siia-sinna, näiteks laenuintressi ei tea ette enne konkreetse laenupakkumise saamist, aga meie olimegi arvestanud oma kulud igaks juhuks kõrgemaks. Seda toredam oli pärast kõiki tehinguid omadega plussi jääda. Kulud kuludeks, aga peame siinkohal nentima, et meie kui asjatundmatute noorte jaoks oli ka kogu laenuprotsess tegelikult päris lihtne. Saime nii maaklerilt kui laenuhaldurilt kõikidele oma küsimustele vastused ja konkreetsed juhised, et millal ja millised summad välja peame käima, millised lepingud sõlmima jne. Muidugi oli kogu eelmainitud protsessi puhul stress suur (just see ootus, et kas ikka saame laenu ja kas meie sissetulekutest piisab), aga kui meid poleks nii palju aidatud, siis oleks stressitase kindlasti laes olnud.

Sisustamine

Sisustamine on meie jaoks selles mõttes paras peavalu, et meil on olnud päris mitmeid raskusi tervikliku lahenduse loomisega. Ja no palju asju ongi veel pooleli kas siis nägemuse puudumise või ressursside piiratuse tõttu. Kui alguses oli meil tänu korteri ostmisega seotud kulude positiivsele jäägile päris hea seis, saime ostetud mitmed vajalikud asjad, siis nüüdseks on juba natuke kitsam olukord. Aga eks see käibki asja juurde – noore perena ei saagi meil tohutult palju raha olla. Võiks ju lotoga võita, aga…

Igatahes, sisustamisel oleme tegutsenud kui üks tiim: mina, Andrus ja Leenu. Ja siis on meil muidugi veel kõrvaline “komisjon” minu ema ja õe näol, kes aitavad meid maa peale tagasi tuua, kui oma soovidega natuke absurdseks läheme. Tuleb meelde hea näide, kuidas vannitoamööbli viimistlust valisime. Minule väga meeldis valge puidu imitatsiooniga variant, samas kui Leenu ja Andrus ja komisjon ütlesid, et ei, tume on ilusam. No olgu, jäi siis tume ja ma olen väga rahul! Nüüd ei kujutaks ma meie vannitoas heledat mööblit ettegi. Mina aga soovisin veel pesumasina kohale riiuleid ja justkui mu mõtteid lugedes ütles Leenu, et need sobiksid hästi heledatena. Otsustatud-tehtud!

Naabrid

Kuigi me oleme siin veel nii vähe aega elanud, aastatki pole täis, siis siiani saame öelda, et naabritega on meil väga vedanud. Tekkinud on näiteks ühine (ja toimiv) Facebooki grupp, kus mõtteid jagada. Kõik teretavad omavahel viisakalt ja on üleüldse sõbralikud. Mina võtsin vastu ka väljakutse olla ühistu juhatuse üks liikmetest. Millegipärast paljud pelgavad seda ametit, aga minu arust on just tore midagi uut õppida ja võimalusel teistele abiks olla. Täiesti võimalik, et ma aasta-paari pärast räägin hoopis vastupidist juttu, aga elagem hetkes! Hea on ka see, et arendaja on ise kaasa aidanud heanaaberlikele suhetele. Näiteks avati meie majade vahel põnev mänguväljak, mille puhul korraldati lastele uhke pidu. Kohal oli piraaditarist tegevusjuhendaja, mullimasin, jäätisemasin, õhupallid jne. Lastele väga meeldis. 

Tunne elada päris oma KODUS

See tunne, et sul on päris oma koht, kus pärast tööpäeva lõõgastuda, on kirjeldamatu. Seda ei anna üürikorteriga võrreldagi. Lisaks saame kodu ju kujundada täpselt selliseks, nagu meile meeldib, teha vigu ja neid parandada. Kogu selle protsessi jooksul oleme nii palju õppinud remontimise ja erinevate mööblilahenduste kohta, muidugi tänu asjatundjatele.

Ei saagi muud öelda, kui et meie oleme väga rahul, et tegime otsuse osta oma kodu. Üürikorteriga on alati oht, et leping öeldakse üles, aga oma kinnisvaraga on riskid minimaalsed ja turvatunne suurem. Kui oled ise tubli ja maksejõuline (üle oma varju ei tasu hüpata), siis on ju kõik hästi.

Sisustamine eritellimustega: jah või ei?

Sisustamine eritellimustega: jah või ei?

Sisustamine eritellimustega, selle head-vead, maksumus ja muu. Head lugemist!

Nonii, sai nüüd kirjutamisele üks pikem paus sisse. Seda mitmel põhjusel: mina lõpetasin magistriõpingud, siis läks Leenu esimesse klassi ja kohe oli ka minul sünnipäev. Kõik need tähistamised ja uue olukorraga kohanemised (kellel vaja kooliga harjuda, kellel uue vanusenumbriga) võtsid oma aja ja energia.

Meie Muhe kodu

Koolilõpu ja sünnipäeva puhul kingiti mulle aga köögisein. Ja teps mitte tavaline, vaid kohe väga eriline! Selle kingi suutsid asjaosalised kuni lõpuni hoida väga hea üllatusena, kuna Andrus ajastas kõik mõõtmised ja paigaldused selliselt, et mina sellest midagi ei teaks ja vot see on juba tõeline väljakutse, sest ma kipun alati kõigest kõike teadma (või vähemalt mulle meeldib niimoodi mõelda). Ning kuna ma teadsin juba enne korteri kättesaamist, et soovin just sellist köögiseina, siis on see kingitus lausa imeline.

Köögi tagaseina ehib pilt nimega „Rabaküla“ ning autor on Muhekunstnik. Kuna algusest peale oli teada, et köök saab olema meie kodu süda, siis nüüd see ka lõpuks nii on. Astud kööki ja kohe tekib selline õige ja kodune tunne. Meie oleme igatahes ülimalt rahul!

Veidi tehnilist infot ka: köögiseinale sai Glasstechi kaudu tellitud Muhekunstniku pildiga taustvärvitud, karastatud ja faaspoleeritud servadega taustaklaas. Sedapuhku sai võetud ka eraldi paigaldusteenus(ed), sest kõike ise ei oska ja ei jaksa. Aeg on ometigi ka väärtuslik. Andruse sõnul oli kõigepealt vaja köögi paigaldajal ventilaator lahti võtta, et ta klaasile ette ei jääks, seejärel tulid Glasstechi paigaldajad ja võtsid veel segisti ajutiselt küljest, misjärel nad said klaasi seina. Lõpuks tuli köögi paigaldaja tagasi ning aitas ventilaatori oma kohale panna. Fotoklaas koos mõõtmiste ja paigaldusega maksis kokku ligikaudu 600 eurot.

Muhedast kunstist rääkides aga ei saa üle ega ümber asjaolust, et ka Leenu tuba kaunistab armas pilt nimega „Kirsipuu“ sellesama Muhekunstniku poolt. Vihjeks: ühes eelnevas postituses võis juba piiluda, milline see sein oli.

Igatahes on tema toa seinale paigaldatud fliistapeet, mis on oma olemuselt pabertapeedi edasiarendus ja seetõttu lihtsamini puhastatav ja vastupidavam. Ka paigaldus on kergem – panime selle otse liimiga kaetud seinale. No olgu, jändamist oli sellegipoolest palju ja Andrusel polnud lihtne, kui mina oma kullipilguga kõrval tänitasin, aga seina ta sai ja rahule me jäime! Fliistapeet maksis kokku 260 eurot (hind sõltub mõõtudest, seega päris üks-ühele ei tasu seda võtta), sellele lisandus tapeediliimi ja tarvikute maksumus.

Sinine, sinine, valge

Kuna meie korteri aknad on üpriski eriliste mõõtudega, pidime nende katmiseks uurima erinevaid lahendusi. Meie magamistoaga läks hästi – minul oli parasjagu käsil eksperiment sotsiaalmeedia loosimängudega, kui äkki õnn naerataski ja võitsin kvaliteetsed kardinad Sisustus+ salongist (asub Tartus E-kaubamajas). Külgkardinad said poolpimendavad ja sametised, tumedamat sinist tooni, samas kui põhikardin on õrnalt helesinine. Kusjuures kardinate toon sai välja valitud enne korteri kättesaamist ning seinavärv valitud kardinate järgi. Sellega muidugi sai ka nalja: tühjas toas tundus valitud seinavärv mulle liiga tume ja kergelt lillakas ja oli oht, et ma kupatan Andruse poodi uue tooni järele, kuid kui kardinad seina ja laelamp lakke said, loksus kõik paika ja Andrus sai rahulikumalt hingata.

Täitsa viisakas ju?

Sinine magamistoas pidavat mõjuma õhtul rahustavalt ja hommikul värskendavalt, mistõttu selline värvilahendus juba enne korteri kättesaamist ka kaalukausile jäi. Hommikute kohta ei oska kaasa rääkida, me lihtsalt pole hommikuinimesed, aga õhtuti küll tuleb maru hea uni! Andruse jaoks on tulemus sedavõrd hea, et iga õhtu magamistuppa minnes tekib selline värske ja kergelt nagu jahe tunne, mis ongi hea une saamiseks ideaalne. Just need toonid ja õrn valgus ning rohkemat polegi vaja. Hea on ka see, et kui enamus korterist on terve päeva vältel päikesega suhteliselt kaetud, siis magamistuppa jõuab see alles õhtupoole ja laseb hommikul rahulikult magada – tuba ei lähe liiga palavaks ja ka valgus ei hakka häirima.

Garderoobkapp on meil tellitud Grandber Sisustusest. Sai küll küsitud soovitusi ja võetud hinnapakkumisi erinevatest kohtadest, kuid lõpuks jäi peale just Grandber. Nad pakkusid mõistlikku hinda ja kapi sisu saime oma vajaduste järgi kujundada. Läksime lihtsalt salongi enda esialgse joonisega kohale ja selle järgi pandi mõõdud paika ning anti ka praktilisi soovitusi. Kui alguses oli soov saada tumedama puidu tooni liuguksi, siis salongis kohapeal jäi mulle silma valge puidu imitatsiooniga variant ja nii see otsus silmapilkselt ka sündis. Ja sobib meie magamistuppa nagu valatult! Tume ehk olekski tuba visuaalselt väiksemaks teinud. Garderoobkapi eest käisime koos paigalduse ja mõõtmisega välja umbes 1300 eurot. Mõõtmisega oleksime ka ise hakkama saanud, aga kuna tegu on niivõrd suure asjaga, siis igaks juhuks usaldasime selle spetsialistide hoolde.

Ei taha enam naabreid piiluda

Kuigi alguses oli köök-elutoa aknast isegi põnev kõrvalmaja elanikke ja nende sissekolimist jälgida, siis mingil ajahetkel ikkagi viskas üle. Eriti kuna nad tasapisi kõik endale kardinad või rulood ette panid. Meie jaoks polnud need prioriteetsed, aga oli see siis eestlaslik kadedus või praktiline vajadus, igatahes voldikkardinad me ära tellisime. Leenu toa puhul oli kohe alguses selge, et sinna kardinaid ei pane, köök-elutoa puhul oli mõtlemist pikemalt. Lõpuks jäi otsus, et köögipoolele tuleb kindlasti voldikkardin, nagu ka Leenu tuppa. Nurgaakna ja rõduakna puhul veel natuke arutleme ja küsime nõu, aga ilmselt soovime ikkagi kardinaid.

Voldikkardinate puhul palju otsimist ei olnudki. Rulo teeb niivõrd head turundust, et võtsime nendega ühendust ja edastasime oma soovid. Valisime topeltkangalised: Leenu tuppa toon „Õrnalt roheline“ ja kööki „Jeti“. Mõõtude võtmine oli imelihtne ja ka paigaldus polnud mingi Hiina ime. Neil on kodulehel isegi hinnakalkulaator olemas. Meie pidime kokku maksma natuke üle 400 euro, seda siis allahindlusega. Rulol vist on üleüldse tihti häid soodukaid ja pakkumisi, seega hoidke silm peal! Ja isegi kui parasjagu soodukat pole, siis ikkagi soovitame tellida – juba suhtlus nendega on hästi tore ja asjalik, rääkimata praktilistest ja esteetilistest toodetest.

Mida soovitame?

Tuleb välja, et päris mitmeid asju oleme lasknud teha eritellimusel (laseme ka edaspidi). Jah, eritellimusel tööd on alati kallimad, kuid mõningate asjade puhul pigistame silma kinni. Elame ju ometigi siin pikka aega ja kodu võiks ikka kodune ning meie nägu olla. Osade asjade puhul proovime olla võimalikult säästlikud ja ise teha, kuid kuna aega, oskusi ja vahendeid napib, siis anname ka tööd tublidele töömeestele ja -naistele.

DIY projektide puhul on kindlasti mõistlik välja arvutada, mis võiks olla ligikaudne maksumus ning seejärel otsustada, kas kulutamisele minev aeg ja raha üldse tasuvad end ära. Andrusel on küll soov palju asju ise teha, aga ajaliselt on põhitöö kõrvalt keeruline teha midagi suurt ja mahukat. Samas ise tehtud asja on omas kodus ju uhkem imetleda kui mistahes muud eset. Igatahes, mõnes järgmises postituses räägime veidi pikemalt ka ise tehtud asjadest, mis samuti kodust KODU teevad.

Meie ütleme aga, et eritellimusi ei tasu karta, sest just nii säästad enda närve ja aega ning saad oma koju mõnusa olemise. Eritellimusmööbli ja muude asjade puhul aga on mõistlik korralikult läbi mõelda, mida sa konkreetselt vajad ja soovid ja mis on sinu rahaline piir. Küsi sõpradelt ja tuttavatelt soovitusi ning võta mitmest kohast hinnapakkumised!