Esimesed kuud esimeses kodus: mis on läinud oodatult, mis mitte?

Esimesed kuud esimeses kodus: mis on läinud oodatult, mis mitte?

Oma päris esimest kodu soetades sukeldub ilmselt suur osa inimesi teadmatusse, suutmata paljusid juhtuma hakkavaid asju (täpselt) ette kujutada. Kirjutasin meie kogemustest sel teemal, avades, kas ja kuidas on plaanid ning ootused-lootused realiseerunud.

Kulud

Kuna me Andrusega oleme pigem sellised inimesed, et planeerime kulud suuremaks, kui need tegelikkuses olema saavad, siis igasugused korteriga seotud kulud osutusid oodatust väiksemaks. Tänasel päeval on muidugi kulude arvutamine koduostja jaoks võimalikult mugavaks ka tehtud. Olemas on laenukalkulaatorid, hindamisteenuste puhul on hinnakiri avalikult üleval ja ka notaritasu saab umbkaudu välja arvutada (näiteks notar.ee lehel). Eks kõikumisi ole ju selliste arvutuste põhjal siia-sinna, näiteks laenuintressi ei tea ette enne konkreetse laenupakkumise saamist, aga meie olimegi arvestanud oma kulud igaks juhuks kõrgemaks. Seda toredam oli pärast kõiki tehinguid omadega plussi jääda. Kulud kuludeks, aga peame siinkohal nentima, et meie kui asjatundmatute noorte jaoks oli ka kogu laenuprotsess tegelikult päris lihtne. Saime nii maaklerilt kui laenuhaldurilt kõikidele oma küsimustele vastused ja konkreetsed juhised, et millal ja millised summad välja peame käima, millised lepingud sõlmima jne. Muidugi oli kogu eelmainitud protsessi puhul stress suur (just see ootus, et kas ikka saame laenu ja kas meie sissetulekutest piisab), aga kui meid poleks nii palju aidatud, siis oleks stressitase kindlasti laes olnud.

Sisustamine

Sisustamine on meie jaoks selles mõttes paras peavalu, et meil on olnud päris mitmeid raskusi tervikliku lahenduse loomisega. Ja no palju asju ongi veel pooleli kas siis nägemuse puudumise või ressursside piiratuse tõttu. Kui alguses oli meil tänu korteri ostmisega seotud kulude positiivsele jäägile päris hea seis, saime ostetud mitmed vajalikud asjad, siis nüüdseks on juba natuke kitsam olukord. Aga eks see käibki asja juurde – noore perena ei saagi meil tohutult palju raha olla. Võiks ju lotoga võita, aga…

Igatahes, sisustamisel oleme tegutsenud kui üks tiim: mina, Andrus ja Leenu. Ja siis on meil muidugi veel kõrvaline “komisjon” minu ema ja õe näol, kes aitavad meid maa peale tagasi tuua, kui oma soovidega natuke absurdseks läheme. Tuleb meelde hea näide, kuidas vannitoamööbli viimistlust valisime. Minule väga meeldis valge puidu imitatsiooniga variant, samas kui Leenu ja Andrus ja komisjon ütlesid, et ei, tume on ilusam. No olgu, jäi siis tume ja ma olen väga rahul! Nüüd ei kujutaks ma meie vannitoas heledat mööblit ettegi. Mina aga soovisin veel pesumasina kohale riiuleid ja justkui mu mõtteid lugedes ütles Leenu, et need sobiksid hästi heledatena. Otsustatud-tehtud!

Naabrid

Kuigi me oleme siin veel nii vähe aega elanud, aastatki pole täis, siis siiani saame öelda, et naabritega on meil väga vedanud. Tekkinud on näiteks ühine (ja toimiv) Facebooki grupp, kus mõtteid jagada. Kõik teretavad omavahel viisakalt ja on üleüldse sõbralikud. Mina võtsin vastu ka väljakutse olla ühistu juhatuse üks liikmetest. Millegipärast paljud pelgavad seda ametit, aga minu arust on just tore midagi uut õppida ja võimalusel teistele abiks olla. Täiesti võimalik, et ma aasta-paari pärast räägin hoopis vastupidist juttu, aga elagem hetkes! Hea on ka see, et arendaja on ise kaasa aidanud heanaaberlikele suhetele. Näiteks avati meie majade vahel põnev mänguväljak, mille puhul korraldati lastele uhke pidu. Kohal oli piraaditarist tegevusjuhendaja, mullimasin, jäätisemasin, õhupallid jne. Lastele väga meeldis. 

Tunne elada päris oma KODUS

See tunne, et sul on päris oma koht, kus pärast tööpäeva lõõgastuda, on kirjeldamatu. Seda ei anna üürikorteriga võrreldagi. Lisaks saame kodu ju kujundada täpselt selliseks, nagu meile meeldib, teha vigu ja neid parandada. Kogu selle protsessi jooksul oleme nii palju õppinud remontimise ja erinevate mööblilahenduste kohta, muidugi tänu asjatundjatele.

Ei saagi muud öelda, kui et meie oleme väga rahul, et tegime otsuse osta oma kodu. Üürikorteriga on alati oht, et leping öeldakse üles, aga oma kinnisvaraga on riskid minimaalsed ja turvatunne suurem. Kui oled ise tubli ja maksejõuline (üle oma varju ei tasu hüpata), siis on ju kõik hästi.

Võtame kodu uusarendusse! Või siis ikkagi mitte?

Võtame kodu uusarendusse! Või siis ikkagi mitte?

Eelmises postituses sai põgusalt räägitud meie teekonnast esimese koduni. Seekord aga toon detailsemalt välja, kuidas ja mille alusel valik sai tehtud.

Korteri valikukriteeriumid

Korterit ostes olid meil mõned olulised või vähemolulised kriteeriumid, mida järgida (küsisime palju nõu ka sõpradelt-perekonnalt, kellel varasemad kogemused, sh elukogemus, olemas): 

  1. Kõige tähtsam: korteri maksumus peab jääma eelarve piiresse!
  2. Korter peab olema heas korras, ei mingit suuremat remontimist.
  3. Korter peab olema vähemalt 3-toaline, et oleks elutuba, magamistuba ja lapse tuba. Kui eelarve võimaldab, võib olla üks tuba lisaks (näiteks kodukontori või külalistetoa otstarbel). Pindala peab olema vähemalt 60 ruutmeetrit, et mahuksime kõik ilusti ära, mitte ei elaks kui kilud karbis (kuna meil on ka kass, siis ruumikus on ka talle oluline). Samuti peab planeering olema meile meelepärane.
  4. Asukoht peab olema hea. Läheduses peab asuma kool ning olema korralik infrastruktuur, et saaksime tööle/kooli/koju liikuda. Andrus käib tööle näiteks jalgrattaga ning väga kauge asukoht ei tuleks kõne alla, eriti kuna ta lõpetab töö südaöösel või hiljemgi. Linnaosa suhtes olime küllaltki avatud, ka kardetud Annelinn on viimastel aastatel palju ja positiivses suunas arenenud.
  5. Asukoht peab olema peresõbralik, et lapsel oleks võimalik uute sõpradega ohutult mängida.
  6. Korteril peab olema suur rõdu või terrass. Tänapäeval on üldjuhul kõikidel korteritel vähemalt rõdu, seega selles osas suurt peavalu polnud.
  7. Vaade korterist võiks olla vähemalt ühest küljest roheline. Ehk et soovisime korterit, mis ei asu planeeringult ainult ühes maja küljes ja vaatega parklale (sellise korteri puhul ei käi õhk ka hästi läbi), vaid tegu on kas läbi maja planeeringu või nurgakorteriga.
  8. Viimistluspakett võiks olla selline, millega ka reaalselt rahule jääme, mitte ei hakka kohe ümber korraldama (kõrvalmärkus: praeguse korteri vannitoaga oleme niiiii rahul + tubade seinad olid valged, mis andis meile võimaluse värvidega ise mängida). Sealhulgas siis kvaliteetsed ehitusmaterjalid, sanitaartehnika jms, mis peaksid vastu aastaid.
  9. Köögimööbel peab võtmeid kätte saades olema korteris sees, seda ühel või teisel viisil (loe lähemalt eelmisest blogipostitusest). Köögi puhul olid meil omakorda teatud eelistused, aga sellest tuleb juttu juba teine kord.

Kriteeriume tundub olevat küll palju, aga mida täpsemalt sa enda soove tead, seda lihtsam on sul leida just endale sobilik KODU. Seega soovitan enda jaoks põhjalikult läbi mõelda, milline sinu tulevane kodu on, panna kriteeriumid olulisuse järjekorda ja hakata aga otsima.

Suur rõdu koos mõnusa vaatega annab kodule palju juurde!

Eelanalüüs

Oli üpris algusest peale kindel, et me ei soovi osta päevinäinud ja kulunud korterit kuskil vanas kortermajas. Seda seetõttu, et taolise korteriga kaasnevad sageli varjatud ja ootamatud kulud (näiteks ütleb mõni süsteem üles või läheb maja renoveerimisse) ning kui sul on juba pangalaen nii-öelda kaelas, siis ei ole ootamatused just eriti ahvatlev väljavaade. Selliste korterite puhul võib remondifond juba kas olemas olla või varsti tulla. Plusspoolelt jällegi on vana korter odavam ja kindlasti taskukohasem, aga mõeldes just pikemale perspektiivile ja eelmainitud kuludele, ei tundunud see valik meile mõistlik. Lisaks ei ole meie töögraafikud just sellised, mis võimaldaks suuremat sorti remondi ettevõtmist. Olgu, kurikuulus koroona andis rohkem võimalust kodus viibida, kuid kes seda ette teadis? Ning sellise olukorra kordumist ju ometigi ei looda keegi. 

Uusarenduse (või umbes 2–5 aastat vana korteri) kasuks räägib asjaolu, et kõik on uus ja ehitaja annab teatud ajaks veel omapoolse garantii puuduste kõrvaldamiseks. Uued korterid on energiasäästlikud ja hoiavad seega pikemas perspektiivis raha kokku. Lisaks on võimalik korter kujundada nullist oma käe järgi (või 2–5 aastat vana korteri puhul hõlpsalt kohandada) – ei mingit suurt renoveerimist või remonti. Samuti on kõik naabrid enamasti omavahel võõrad, mis annab võimaluse luua uusi suhteid ja mitte takerduda olemasolevate suhete sasipuntrasse. Oleme ju kõik kuulnud intriigidest vanades kortermajades, kus suhete hierarhia on kõigutamatu … (P. S. Okei, olgu mainitud, et tegu on meie isikliku kogemusega seoses vana elukohaga ja ei pruugi mujal üldse nii olla!). 

Ega siinkohal ongi kõik puhtalt inimeste enda eelistuste ja valikute küsimus. Kellel on aega, tahet, ressurssi ja eelkõige huvi vana korteri renoveerimiseks, siis soovitame soojalt seda varianti kaaluda (võttes muidugi arvesse võimalikke tulevasi kulusid). Kes aga on mugavust armastavad inimesed nagu meie, siis soovitame pigem kaaluda uuemat korterit. Ja kes on kohe väga mugavad, need leiavad endale kas juba sisustatud korteri või võtavad appi sisustuseksperdid. Võimalusi on mitmeid! 

Lõplik otsus

Kortereid vaatasime terve Tartu ja selle lähipiirkonna piires, kuid lõpuks sai määravaks siiski asjaolu, et välistasime enda jaoks vanad korterid (vaid eespool mainitud 2–5 aastat vanad korterid oleks veel kõne alla tulnud). Näiteks sai vaadatud ühte pealtnäha väga ilusat ja head kasutatud korterit Luunja lähedal. Mööda sõites aga avanes vaade kurgikasvatusele, mis meie ostumõtted koheselt maha mattis. Nimelt poleks seal enam ööl ega päeval vahet teinud ja valgusmüra oleks lõpuks häirima hakanud (ei soovi ju terve õhtu/öö korteril kardinaid või rulood ees hoida – elaks nagu kinnises karbis). Kuna rohkem just meile sobivaid uuemaid järelturu kortereid ei olnud tol hetkel saadaval, siis asusimegi uusarenduskorterite otsinguile. Silma jäid näiteks Kristalli rajoon Lõunakeskuse lähistel, Kaupmehe ja Kummeli rajoonid Raadil ning Raadimõisa arendus Tartu külje all Tila külas. Suurem osa valikuid langes meie kaalukausilt ühel või teisel põhjusel kohe ära, nii et kohale ei pidanudki sõitma. Kõike seda tänu heale eeltööle – internet on kõikvõimas ning lisaküsimuste korral on ju telefon olemas. Säästsime seeläbi rohkelt aega! 

Lõpus oli meil valik kahe meie jaoks võrdselt hea rajooni vahel: Kummeli ja Raadimõisa. Mõlemad täitsid kõik meie seatud kriteeriumid (olgu, Kummeli puhul polnud vannitoaviimistlusega 100% rahul, kuid usun, et see oli pigem väike „viga“). Koostasime ka põhjaliku plusside ja miinuste tabeli, kuhu panime kirja kõik enda jaoks olulised ja vähemolulised vead ja võimalused kahe eelmainitud kortermaja puhul. Raadimõisa valimise puhul said meie jaoks määravaks mõnusalt avarad aknad ja nendest avanev vaade. Lisaks paiknevad meie hinnangul majad Raadimõisas natuke paremini kui Kummeli rajoonis, nende vahel on rohkem õhku. Muudes asjades olid korterid meie jaoks suhteliselt võrdväärsed. Lõppude lõpuks loeb aga see, kus sa ennast pigem tulevikus elamas näed ja mida su sisetunne ütleb (kinnisvara ostul on praktiline meel äärmiselt vajalik, aga natuke siiski peab ka oma sisetunnet usaldama!). 

Palju aknaid, palju valgust, palju energiat!

Korteri võtmine pelgalt plaani järgi

Meie ostsime korteri uusarendusse, mida ostmise momendil polnud veel olemas. Ehitustegevus oli alles alanud ning korterist saime aimu vaid plaani järgi. Küsisime muidugi maakleri kaudu ka arendajalt/ehitajalt lisaküsimusi, kuid sellest hoolimata oli teada, et kõik mõõdud võivad ehituslikest eripäradest tingituna natuke varieeruda. Eks niimoodi kodu ostmine ole paraja riskiga, aga kuna nii arendaja kui ka ehitaja on väga mainekad ja oma ala tipptegijad, siis ülemäära me ei pabistanud. Nagunii polnud meil suurt plaani mööblit enne korterisse kolimist ära osta, kuna meil polnud sellist kohtagi, kus seda ladustada (mingid väiksemad asjad muidugi ostsime eelnevalt ära ja saime neid vanaema juures hoida).  

Riske ei tasu karta, kuna igas riskis peituvad võimalused. Muidu oleks ju elu igav, kui kõik läheks 100% plaani järgi. Aga jällegi, inimesed ja eelistused on erinevad ning kinnisvara ostuprotsess pole kunagi ühesugune.

Oli pisaraid, oli naeru. Meie teekond päris oma koduni

Oli pisaraid, oli naeru. Meie teekond päris oma koduni

Kuidas ikkagi soetada minimaalse sissemaksega õdus korter uusarenduses? Millised ohud ja võimalused on elukaaslasega kahepeale laenu võtmisel? Millist eeltööd nõuab koduotsing ja valimine? Kirjutasin kõigest sellest ja veelgi enamast Kaanon kinnisvarale.

Mõte kodu võtta tekkis äkitselt. Elasime Andrusega tol hetkel pisikeses Annelinna korteris, kuid mõeldes tulevikule (Leenu vaja kooli saata ja tal on vaja oma tuba koos kirjutuslauaga), sai tehtud otsus osta päris oma kodu. Üürimise puhul on ikkagi see probleem, et maksad raha kellelegi teisele ja saad määramata ajaks peavarju. Kodulaenu aga maksad samas suurusjärgus nagu üürigi ja ostetav vara jääb sulle (rääkimata võimalusest kujundada kodu täpselt oma soovide järgi). Oma kodus teed asju ikkagi enda jaoks ja ei pea otseselt kellegi käest küsima, kas ja kuidas tohib. On selline hea vaba tunne. Ja tagantjärele on ka hea vaadata, kui midagi on õnnestunud – siis on mõnus meenutada, et sai tehtud oma käe järgi.

Otsus võtta kodu kahepeale

Kuna üksinda ei oleks saanud vajaminevale summale laenu (selle eest oleks saanud kesisema, aastaid vana korteri), siis jäigi lauale variant võtta laen Andrusega kahepeale. Soov oli siiski osta uus korter, millega on riske vähem. Kui aus olla, siis eks kahepeale laenu võtmisel on alati omad ohud. Kuid tänapäeval on kõik igasuguste seadustega ja aktidega reguleeritud, nii et selles osas on meel rahulik – isegi halvematel juhtudel on võimalik kõik jaotada võrdselt. Loodetavasti siiski kunagi asi nii kaugele ei lähe. Oleme veendumusel, et peaks elama tänases päevas, mitte mõtlema võimalikele negatiivsetele stsenaariumitele.

Tollal veel meie tulevane kodu.

Oma kodu puhul on võimalusi siiski palju rohkem kui üürikorteris, kuna kinnisvara kuulub sulle (pärast pangalaenu maksmist muidugi 100%-liselt) ja nagu eespool öeldud, saad sellega teha, mida iganes soovid. Kui tuleb tahtmine uus kodu soetada, siis saab vana maha müüa ja uus osta või siis vana sootuks üürile anda.

Valikukriteeriumid

Hind kujunes laenukalkulaatori põhjal. Vaatasime oma igakuistele sissetulekutele otsa ja panime paika lävendi, millest üle ei lähe. Suuruse osas oli kindel teadmine, et peab olema 3-toaline ja ca 60 ruutmeetrit, soovisime ka kas terrassi või suurt rõdu (mitte enam seda pisikest Annelinna oma). Alguses soovisime ühte terrassiga varianti, aga kuna tuli välja, et just see korter on ette nähtud äripinnana, siis ei hakanud igavesse bürokraatiasse sukelduma – eriti kuna oleme ikkagi noored ja kogenematud. Lõpuks jäime ikkagi rõduga korteri juurde ja ei saa kurta, oleme väga rahul. Terrassilt sellist vaadet nagu neljanda korruse rõdult ikkagi ei ole.

Asukoht on küll ametlikult linnast väljas, aga siiski täitsa linnapiiril, mis Tartu mõistes ei ole linna südamest üldse kaugel. Hetkel on see piirkond veel suhteliselt asustamata ja tundub nagu elaks (poole kohaga) maal – natuke eemal linnakärast ja -mürast.

Kodu otsimine ja valimine

Võtsime aga ette erinevad kinnisvaraportaalid ja vana hea sõbra nimega Google. Olime selles mõttes avatud, et korter ei pea olema uhiuus. Oleksime leppinud ka järelturu korteriga (nii umbes 2–5 aastat vanaga ehk põhimõtteliselt ikkagi uus). Kuna aga just sellel hetkel ei olnud meile sobilikke järelturu kortereid väga saada, siis jäime uusarenduse juurde. Kaalutud sai igasuguseid variante, nii Ihastes kui ka Lõunakeskuse lähedal. Lõpuks siiski jäi silma Raadi ja sealsed pakkumised.

Neid kulusid ikka jagub.

Otsinguprotsessis oli oluline osa ka meie koostatud Exceli tabelitel, kuhu hakkasime hoolega märkima igakuiseid sissetulekuid ja väljaminekuid ning silma jäänud korterite plusse ja miinuseid. Praeguseks on nendest tabelitest kujunenud omamoodi pere eelarve. Endiselt hoiame tuludel ja kuludel silma peal, lisaks oleme märkinud kõik korteriga seotud kulud eraldi vahelehele. Selliste tabelite pidamine on kindlasti suureks abiks, eriti noortele koduostjatele. Oma rahalisi vooge saab kontrollida ka erinevate rakenduste abil või siis panga iseteeninduses, kuid meile meeldib vana hea Excel. Maitse asi, nagu öeldakse.

Sissemakse

Kuna otsus oma kodu osta tuli võrdlemisi spontaanselt, siis sissemakse raha oli meil ümmargune null. Ega siis midagi, uurisime nii internetist kui ka pankadest erinevaid võimalusi. Suureks abiks oli ühe panga poolt pakutav silmast silma laenukonsultatsioon. Selle kohta ütlen, et virtuaalselt saab ju ka asjad aetud, aga päriselus inimesega suhtlemist ei asenda miski. Me teadsime, et küllap me mingi summa sissemaksuks ikka kokku kogume. Alguses kaalusime KredExi käendust, kuid seoses sellega olid omad piirangud ja asjaajamised ning lõpuks see variant ka laualt kadus. Meie puhul aga piisas lisatagatise olemasolust, milleks on minu ema korter. Selle puhul pidi muidugi tellima eraldi hindamisakti, seadma hüpoteegi ja korteri kindlustama, kuid arvestades lõppeesmärki polnud need kulud siiski suured. Neid tuli lihtsalt arvesse võtta.

Vastused pankadest

Pankadega oli suhtlus väga operatiivne ning tore oli ka see, et nad ei vaadanud meile viltu, kuna oleme nii noored ja igasugune eeltöö (sh sissemakse kogumine) oli tegemata. Meeleldi vastati tekkinud küsimustele, ükskõik kui rumalad need ka polnud. Paratamatus oli see, et kolme panga hulgast kahelt saime negatiivse vastuse. Kuulume ju siiski nn riskigruppi (omafinantseering puudub, igakuised rahalised sissetulekud on laenutingimusi arvestades tagasihoidlikud). Igakuiste sissetulekute puhul vaadati veel seda, kas on ülalpeetavaid (lapsi). Seega, kui te olete lapsega kolmekesi, siis tuleb automaatselt kõik sissetulekud jagada kolmeks. Pank, kes meile lõpuks laenu andis, tegi seda tingimusel, et võtame selle 25 aasta peale (alguses oli plaan 30 aastat). Suutsime ka pisikese omafinantseeringu kokku koguda, seda suuresti pere ja säästliku eluviisi toel.

Sissetulekutest veel nii palju, et pangad vaatavad väga hoolikalt sinu maksekäitumist, meie puhul siis viimase kuue kuu lõikes. Seega tasub hoida enda rahaasjad korras ja panga silmis kahtlastes kohtades (a la kasiinod, ööklubid jne) mitte käia. Ka järelmaksud peaks võimalusel likvideerima või minimeerima ning krediitkaarti ei tohiks kergekäeliselt kasutada. Samuti peab töökoha katseaeg läbi olema, enne kui üldse kaalutakse laenu andmist. Meie puhul näiteks sooviti, et käesolevatel töökohtadel oleks täis vähemalt kuus kuud, kuid üldjuhul on see piir nelja kuu peal (pangad ja tingimused on erinevad). Ühesõnaga, maksekäitumine korda ja siis on sul võimalus laenu saada!

Uue kodu ootus

Kuna mina olin tollal endiselt üliõpilane, oli meil võimalus minna elama ühiselamusse. See oli selline teadlik otsus, et saame aastakese hakkama ja hoiame tänu sellele rahaliselt väga palju kokku. Eks see ühikas konutamine oli omaette katsumus, eriti kuna ootus oma kodu kättesaamiseks oli suur. Aga saime hakkama. Sõitsime mitmeid kordi ehitusplatsilt mööda ja põnevus aina kasvas. Sisustusele me enne korteri kättesaamist väga palju ei mõelnud, kuna üks asi on see, kui sul on paberi peal korteri plaan olemas, teine asi on aga reaalsus.

Valmimas.

Millele me aga juba enne laenupakkumise võtmist mõtlesime, oli köögimööbel. Meie puhul oli see erisus, et me soovisime, et köök oleks korteris meie saabudes juba sees ja sisalduks korteri hinnas (s.t laenusummas). Tundus lihtsam maksta köögi eest sama laenuga, kui hakata sellele veel eraldi järelmaksu võtma. Lisaks veel ju kõik see intresside teema … Ühesõnaga, leidsime, et nii tuleb kokkuvõttes mõistlikum ja odavam.

Niisiis tegime maakleri kaudu arendajaga kokkuleppe, et arendaja saab köögi pealt vahendustasu, mis arvestades köögi kogumaksumust ei olnud väga katastroofiline, ja pakub meile ise sobilikud koostööpartnerid välja. Köögisalongiga pidime endale sobilikuima lahenduse saavutamiseks ise suhtlema. Igal juhul lõpptulemus sai täpselt selline ja isegi parem, kui ette kujutasime. Võid ju osta kusagilt odava köögimööbli, aga kuna meie köök on elutoaga ühes ja veedame seal suure osa ajast (sh kokkame palju), siis on köögi kvaliteet ja esteetiline välimus äärmiselt oluline. Seega otsust me ei kahetse.

Köök on oluline!

Positiivne oli oodates see, et saime rahade kogumiseks väikese hingetõmbepausi. Ühelt poolt aitas sellele kaasa ühiselamus elamine, teisalt säästlikum eluviis. Näiteks määrasime kuu peale konkreetse summa toiduraha ja harrastasime ka nädalamenüü koostamist (olgu, kohati andsime selles osas alla, aga siis kohe hakkasid ka kulud tõusma – müstika!). Oma kodu võtmete kättesaamise hetkeks oli meil kogutud päris viisakas summa korteri sisustamiseks.

Klapp maakleri, arendaja ja objektijuhiga

Kuna teadsime, et nendele korteritele on nõudlus päris suur, siis hinna osas me kauplema ei hakanud. Me lihtsalt ei tulnud tol hetkel selle pealegi, kuna korter oli tegelikult niigi üpris soodne ja pigem läks kogu aur pangast laenu saamisele. Kuid see, et meie ei kaubelnud, ei tähenda, et teised seda teha ei võiks –soovitan igati kaubelda!

Maakleri, arendaja ja objektijuhiga sujus suhtlus väga hästi. Vastused meie küsimustele olid asjalikud ja murede puhul prooviti vastu tulla. Kõik kokkulepped kehtisid ja lubadused täideti, seega ei ole midagi ette heita. Eks võtmeid kätte saades mõni murekoht või probleem ikka oli, aga need lahendati väga kiirelt.

Tagantjärele tuleb meelde üks naljakas juhtum, mis ilmestab hästi kogu kommunikatsiooni toimimist. Nimelt oli meil soov vannituppa saada teine valamu, kui meil esialgu oli (esialgse puhul oleks pidanud võtma eritellimusmööbli, mis kokkuvõttes oleks tulnud kallim). Vana valamu seinalt mahasaamise nimel nägime aga oi-oi kui palju vaeva. Poldid olid meil juba lahti keeratud, aga valamu ei tahtnud kohe üldse seinast lahti tulla. Helistasime siis objektijuhile, et saada infot, kes ja kuidas selle valamu seina kinnitas (see oli paksult silikooniga tagant täis lastud). Tema suunas meid edasi ehitusmehe juurde, kes tuli koos abilisega seda lahti kangutama (kahjuks koos vannitoaplaadiga, kuna muud varianti lihtsalt ei jäänud). Õnneks tuldi meile nii palju vastu, et saime uue plaadi täitsa tasuta (ainult selle paigalduse eest maksime natuke raha, kuna endal lihtsalt ei jagunud sellega tegelemiseks aega). Lõpp hea, kõik hea, ütleks selle peale. Kommunikatsioon sujus ja töö sai tehtud.

Kurikuulus vannituba.

Ameerika mäed

Kogu protsessi kokku võttes: oli pisaraid, oli naeru. Eks see kõik peabki üks suur tunnete virvarr olema. Aga tulime sellest eluga välja! Koduga oleme väga rahul, mis sest, et mõni asi ei vasta just 100% ootustele. Me teadsime kohe alguses, et kodulehel nähtavad fotod on illustratiivsed ja et kirjeldusigi on ilustatud (eks müük on müük ja turundus on turundus), seega väga suuri pettumusi ei olnud. Korter tundus esmapilgul küll palju väiksem, kui piltidelt ja plaanidelt välja lugesime, aga siinkohal rõhun õigele ruumiplaneerimisele. Kui ikka mööbel ja muud elemendid hästi paigutada, siis on võimalik avarust juurde tekitada.

Kolm kuldset sõna: küsi, planeeri, teosta. Sest küsija suu pihta ei lööda ja hoolikas (rahade) planeerimine aitab eesmärgile lähemale. Ning oma on oma, see on asja juures kõige toredam.

Lõpetuseks mõned pildid meie imelistest vaadetest: