Laste lemmik! Mitte nii vaesed rüütlid

Laste lemmik! Mitte nii vaesed rüütlid

Et päeva õigesti alustada, on vaja ühte kiirelt valmivat ja maitsvat hommikusööki. Mina ausalt ei tea, mis sobiks selleks paremini kui vaesed rüütlid. Tegelikult vägagi populaarne retsept, kuid minule meeldib neid teha õige natuke teistmoodi. Korraliku suhkrulaksu saab muidugi ka kätte, aga no anname andeks!

RETSEPT:

  • Sai/röstsai/sepik 8 viilu
  • 2 muna
  • Törts piima (mina kasutasin laktoosivaba)
  • Võid praadimiseks (laktoosivaba)
  • Maitsestamiseks pruuni suhkrut ja kaneeli
  • Õunamoos (vanaemalt)

Saiade valmistamine on väga lihtne! Klopi munad törtsu piimaga, kasta saiad sisse, nii et need saaksid üleni munaseguga kokku ja prae pannil mõlemalt poolt kuldseks. Praadimiseks võib kasutada nii õli kui võid, aga mina eelistan võid – teeb saiad kohe eriti ilusaks.

Kui saiad praetud, kasta need mõlemalt poolt pruuni suhkru ja kaneeli segu sisse (mina olen alati natuke ekstra pealmisele kihile raputanud, kuna muidu kipub maha pudenema). Serveeri õunamoosiga ja lase hea maitsta! PS. Laste jaoks ehk on lõbusam, kui teed hoopis saiadest “võileiva”. Kasutades röstsaia, saad need lõigata kolmnurkadeks ja panna moosi vahele (pole muidugi välistatud ka tavalise saiaga).

Koorene kukeseenepasta ehk kuidas Pille esimest korda elus seeni sõi

Koorene kukeseenepasta ehk kuidas Pille esimest korda elus seeni sõi

Alustuseks ja täiesti ilma naljata: ma ei ole kunagi seeni söönud. Ma ei oska seda isegi põhjendada, aga ma olen lapsest saati olnud kindlal veendumusel, et seened mulle ei maitse. Juba nende lõhn ja tekstuur ja …

Ühesõnaga, siin ma nüüd olen. Kirjutan sellest, kuidas Andrus mulle koorest kukeseenepastat tegi. Kusjuures, nii irooniliselt kui see ka ei kõla, ei söö ka Andrus seeni! Aga kuna ta on elukutselt kokk, siis on ta nendega märksa rohkem kokku puutunud ja ei pirtsuta. Selles suhtes on mul ikka vedanud, et Andrus on söögitegemise suuremalt jaolt enda kanda võtnud ja oi-kui-häid toite ta teeb. Eks mina ka aeg-ajalt ikka kokkan, aga hea on ju lasta end natuke poputada. Või mis?

RETSEPT:

  • Värsked metsast korjatud kukeseened (Andrus oli nii tubli ja korjas, kuna mina olen teada-tuntud arahnofoob – guugelda!)
  • Peekon (umbes peotäis, maitse järgi)
  • 1 valge sibul
  • 1 küüslauguküüs
  • Natuke laktoosivaba võid või õli praadimiseks
  • Peotäis värsket tilli ja peterselli (vanaema aiast)
  • Natuke porrulauku (maitse järgi)
  • 400 ml köögikoort (meie kasutasime Farmi 15% ja laktoosivaba, kuna kui ma tarbin midagi, mis sisaldab laktoosi, siis mu näonahk “tänab” mind hiljem)
  • Makaronid (kasutasime gluteenivabu)
  • Peale riivimiseks juust (Valio Royal Gouda, jällegi laktoosivaba; aga kui rahakott võimaldab, siis näiteks Andre farmi juustud maitsevad imehästi)
  • Kõrvale tomatit (vanaema aiast)

Samal ajal kui hakkad seenekastet valmistama, pane makaronid keema. Kastme jaoks haki kõigepealt sibul ja prae seda pannil vähese või sees. Võid kasutada ka õli, aga või jätab mõnusama maitse! Lisa tükeldatud peekon. Kui peekon on kuldpruun, siis lisa kukeseened (suuremad võib tükeldada, väiksemad jäta nii, nagu nad on). Seentega koos lisa pannile eelnevalt hakitud porrulauk ja küüslauk. Maitsesta soola-pipraga ja kuumuta umbes 2-3 minutit. Seejärel lisa maitseroheline.

Vala pannile keedetud ja kurnatud makaronid ning köögikoor. Sega korralikult läbi ja oota, kuni kaste veidi pakseneb.

Serveeri riivitud juustu ja soovi korral tomatiga ning lase hea maitsta!

Pean nentima, et päris hea oli. Suurt seenesööjat minust siiski ei saa, aga seda pastat sööksin teine kordki.